Võib olla on veel vara aastale joont alla tõmmata, aga aasta on möödas meie viimasest postitusest ja vahepeal on nii palju põnevat juhtunud.

Kõige tähtsam – meiega on endiselt kõik hästi! Mia läks see sügis kolmandasse klassi, Fidel töötab endiselt Haapsalu Uksetehases ja mina teen kõike, mis meeldib, mis raha sisse toob ja õnne kogu küla õuele laiali laotaks. Tagasikolimisplaane pole.

Hilissügisel kutsuti mind ühe Läänemaa ülevaatefilmi produtsendks ja kuna see oli võimalus kokku sulatada minu turundaja, loojutustaja, kokakundushuvilise, kohaliku toidu fanaatiku ja võõraste inimestega tutvuja loomuse, siis seda me ka tegime. Isegi ERR näitas tunniajast  “Läänemaa köögis” filmi oma ekraanil, seega see oli tore ja tänuväärt ettevõtmine koos “Kroonika helis ja pildis” tegijatega.

Talvel puhkasime aiatöödest ja ehitusest ning suusatasime palju. Üks oma küla meestest istus traktori selga ja sõitis meie metsade vahel ja mere ääres sisse raja, mida oli lust üksi või kaksi või kolmekesi nautimas käia.

Märtsis hakkasime külaga rohkem omavahel läbi käima ja aprillis valiti mind kohaliku, 36 elanikuga Kiviküla külavanemaks. Ju ma siis oma käetõstmiste ja uitmõtetega tundusin piisavalt entusiastlik tanki panemiseks.

Kevadel kirjutasin paar projekti, et kohalike lastega mitte niisama kolm kuud puhata, vaid teha midagi vahvat, harivat ja meelelahutustlikku. Merelaagri lastega õppisime suvel kaheteistkümnel korral esmaabi, mereohutust, purjetamist, aerusupilauaga sõitmist, lohe lennutamist, purjelauaga sõitmist, skim-boardiga surfamist, orienteerumist, QR koodi maastikumängu ning ilmaprognooside ja ilmastiku lugemist. Lisaks õpetasime supitamist ka laste vanematele ja augusti viimasel päeval olime kõik Topus koos, et pidada maha ka Muinastulede öö koos kontserdi ja kohvikuga.

Lisaks merelaagrile tegime ka ühe 3-päevase laagri, kus lapsed saaks meres käia nii palju kui kulub, seega ujumist ja supitamist ja kalandust tegime nii palju kui lapsed tahtsid. Topu puhkemaja on selliseks tegevuseks loodud ja kokku said Topu püsikud, suvikud ja osikud ehk püsielanikud, suvitajad ja osaliselt siin elavad lapsed ja elasid ennast siin sisse ja samas ka välja. Loodi uusi sõprussuhteid, õpiti kala puhastama ja trummi mängima ühes rütmis.

Suvel oli meie perel ka kolm pidu pidada: Mia 9 ehk Mia Minecraft’i ehk kastipidu, mis oli üle ootuste lõbus ja naljakas. Lapsed kandilised ja toidud kandilised! Naabrid ei arvanud meist varem midagi, nüüd aga veel vähem!

Vaevalt oli Mia pidu läbi saanud, kui saabus jaanipäev! Ja pidu tuli meie juurde ehk mõned pered ja sõbrad helistasid päev varem, et kas võib tulla ja meie olime lahkelt nõus. Lõime terrassi õide ja mõnulesime omas kodus kolm päeva – palju süüa, palju nalja ja küla vahel seiklemist, sest kõik naabrid pidasid jaanipäeva ning sellest saigi pigem jaanituur kui meie õuel õitsemine.

Vähem kui kuu aega hiljem vajas minu ja Fideli bande/bänd ühe tähtsa verstaposti maasse löömist. Meil sai 10 aastat meie jaburast kohtumisest Roosta Surfilaagris, kus mina sain teada, et tema ongi SEE. Ja Fidel sai oma hüüdnime. Ülejäänut te juba teate… See oli ka selline 24-tundi pidu ehk kella neljast neljani. Mina sain palju tantsida ja kõnet pidada, sest meelelahutuse jaoks ei lubanud Fidel raha kulutada…

Augusti suurim väljakutse oli külaga kaasalöömine 10.augustil Rannarahva promenaadil, kus panime püsti Kiviküla kõrtsu nimega “Kirves ja kulp”. Miks selline nimi? Kirvehinnad ja kulbitoidud! Või kuna meie küla mehed on osavad kirvega ja naised kulbiga. Mansbergid, Nõlvakud, Lõpped, Elmersid, Edwin/Madli ja meie pakkusime kohalikust isekasvatatud ja isekorjatud toidust vaid häid ja paremaid toite, mida ise väga armastame teha ja süüa!

Kolm nädalat hiljem tegime koos Topu Rannakalurite Seltsiga nende Nooda maja õuel Muinastulede öö õhtu, kus akustilise kontserdiga astusid üles Tarvo Valm ja Liis Mäesalu, meie pidasime jälle kõrtsu ning päikeseloojangul tegime meie maja vana katuse ligi saja-aastasest puitmaterjalist uhke lõkke. Ligi 200 inimest olid tol õhtul ja ööl meiega ning ma sain taas kinnitust tundele. et Topu on megatore koht, kus elada ja õitseda!

Ja september algas sellega, et liitusime “Maale elama” päevaga alustades sellest, et Maire palus meie perel kirjutada enda loo, et innustada järgmisi linnast ehk Tallinnast ära kolima. Meie lugu saab lugeda siit: https://maalelamisepäev.ee/paevakese-paevad-hiiumaal-kulavanem-dj-kortsmik-ja-filmiprodutsent

topu_maja_2013_vs_2019

Nüüd, kus lust ja lillepidu on vist läbi, saame hakata taas ehitama. Selle sügise ja talve suurim väljakutse on trepi paikasaamine. Auk on, trepi elemendid on tellitud ja oma kohale proovitud, otsa-aknad ehk loomulik ventilatsioon paigaldatud, seega nüüd vaid veidi saagimist ja keevitamist ning saab hakata üleval rohkem toimetama, sest sinna pääsemine pole enam nii ebamugav ja kaelamurdev. Umbes 80% soojustust on praeguseks seinas ja laes, nüüd veel aurutõkkepaber ja viimane 5 cm kivivilla, et oleks kokku 35 cm soojustust, et liigne soe ja külm majja ei pääseks.

Teine suur asi veel “To-do listis” on majandusruum, mis on senini olnud vaeslapse osas. No seal teeme tööd, kui muud teha ei saanud või kui asjade hoidmine/ladustamine keeruliseks läks. Hoidsin ennast see suvi veel kõvasti tagasi, et mitte koju tassida ja purki panna kõik, mida ma teha tahaks, sest meil pole veel ei korralikku sahvrit ega ka sügavkülma. Lae saime tehtud, viimase maakiviseina ka kindakrohvitud, aga see lõppviimistlus on veel vaja kuidagi vaja ära õppida ja ära teha.

Aiandusnurga uudised. See suvi tõestas, et Topus kasvavad õunad, ploomid ja ka virsikud. Me oleme kahe aastaga saanud maitsta eriti magusaid oma aia vilju Krasnoja Rannjeje, Krügeri tuviõun, Melba ja Kuldrenet. Eelmisel kevadel istutatud virsikupuu kasvas aastaga kaks korda suuremaks ja andis meile ka juba kaks  virsikut, seega need jutud pehmetest talvedest ja soojadest suvedest Läänemaal polegi udujutt.

 

Ja selline see Topu elu nüüd juba ongi – saame juba pea igas mõttes maitsta oma töö vilju ja pigem elada kui ehitada! Tööd kodus ja tööd raha teenimiseks meile jagub ja igav ei ole meil mitte üks raas! Meile väga meeldib see koht ja aegruum, kus me oleme ning mida me siin paremaks vuntsime oma tegemiste ja mõtetega. 

Elagu ülikõva Kiviküla! Kus vesi on ka veel septembris soe, inimesed mitte kivist südametega ja elanike arv pole ka kivisse raiutud! Ja kui esimene level ehk korrus korras, saame minna järgmisele tasemele.