Aasta algas sellega, et olime majaehituses valmis edasi liikuma teisele korrusele, et see suur raha, mis me alguses maksime, see 20 000 EUR oleks ikka väärt kõiki neid 220 m2, mis arhitekt meile valmis joonistas.

Et see teisele korrusele käimine oleks lihtsam, pidime kaks esiku laetala läbi lõikama ja natuke keevitustööd tegema, aga õnneks oli keevitusmees oma külast võtta ehk Meelis lihtsalt astus üks õhtu läbi. Ja oligi teine korrus tõsiseltvõetav laiendus meie majale.

See kogus kivivilla ja küprokit ja jõupaberit ja paela, mis Fidel sinna seina ajas, oli ikka muljetavaldav. Mul oli vahel tunne, et ta hangeldab sellega, sest muudkui tuli seda kraami juurde ja siis oli jälle otsas ning pidi juurde tellima.

Sinine on siis niiskuskindel ehk vannitoa ettevalmistus. Ja see 45% kraadi all enda pea kohal töö oli vähemalt kaks korda raskem kui tavaline küproki seinapanek.

Ja siis tuli koroona. Õnneks sai Fidel edasi tööl käia, aga mina jäin koduseks, sest kõik avalikud üritused ja pralled lükati ju edasi teadmata kaugusse. Üleöö sai minust koduõpetaja Miale ja enda lõbuks hakkasin senisest rohkem leibasid küpsetama ning küla peale ka jagama. Naabrinaine, armas inimene, õmbles mu leibadele isegi leivakotid, et oleks kenam üle anda ja säiliks seda headust/pehmust kauemaks. Kõikse toredam selle Lääne-Eesti keeduleiva juures on see, et enne saab leib otsa, kui see kõvaks või käest läheb. Ütlevad tegijad ja sööjad.

Kuna tundus, et see koduspassimine läheb pikemaks, kui me kõik arvame, siis lõin märtsis ka labida maasse ja hakkasin kasvuhoonet rajama. Et ei peaks vähemalt suvel linnas käima ja poest tomateid, lehtkapsast, rukolat, pak choid ja rediseid ostma. PS. Ka aiamaa oli meil ostuhinna sees, seega minu õlgadel oli ka selle maad väärindamine ja enda kasuks töölepanemine. 1300 juppi hiljem oligi klaasmaja püsti ja naabrid näitasid meile püstist pöialt.

Mai tuli täitsa määsugune, sest naabrite lambad hakkasid poegima ning Mia sai endale nii neli lutibeebit, kellele ta ka kõigile nimed pani – Lumehelbeke, Tuulevile, Panda ja Snickers. Ma annan endale aru, et see lammastele nime panemine ja neisse kiindumine on kahe terega mõõk, aga hoolimine ja empaatia on väga tähtsad inimlikud omadused, mida iga laps peaks ka koomade suhtes tundma.

Ja korraga oligi suvi ja Mial viskas ette esimese kahekohalise sünnipäeva. Hea lapse märk pidi olema see, et ta kasvab märkamatult ja Mia on ikka superhea laps olnud, sest see esimene kümme läks küll lennates. Tähistasime seda egiidi all “Elu on seiklus” ja käisime Mia sõpradega seikluspargis, Haapsalu lahe peal supitamas ja kodus limpsisime minu tehtud jäätisetorti, mis on lihtsalt suvel parim tort, kui just peab torti sööma.

Et meie ise ka veidike suvel lustida saaks, siis väisasime Muhumaad, Saaremaad, Hiiumaal ja Saarnaki ehk kõiki ümbruskonna üle vee ja maa olevaid saareriike küll autoga, siis kaks korda paadiga ja lõpuks ka lohega. Mäletan neid esimesi ehitusaastaid, kui me ei jõudnud isegi Haapsallu veinipäevadele, seega lõpuks hakanud majaehituse kõrval tagasi tulema ka isiklik elu ja aeg pluss raha, mida raatsime enda peale kulutada.

Mis siis aastaga maja sees muutus?

  • trepp sai paika ja kasutamiskõlblikuks
  • teine korrus sai soojustatud
  • vannituppa leidsime lõpuks sobiliku vanni (jõudsime lõpuks selle 50% allahindluse ära oodata)
  • sain omale sahvrisse riiulid ja sügavkülma

31. detsember käisime naabrinaistega ujumas ja nii see vana kilgates läks ja uus tuli.